Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
mets see oli üüratu ja valitses maad
ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi
Kõik olid meist kuulnud
kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
va hall, see metsahõim
Meite käes on vägi ja võim
Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni
tõstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris
uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri
Teadsime, keda hoida
ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil võim
Mil anos atrás, nos tempos das pedras de sacrifício
A floresta, que era vasta e governava a terra
Sua totalidade era ilimitada e fogo em nossos olhos
Seu poder, ele era invencível, e seu poder cresceu
Todos tinham ouvido falar de nós
Mas poucas vezes foram vistos
As canções foram cantadas sobre nós
Antigas cinzentas, parentes da floresta
Mantemos o poder e a força
O ferreiro forjou uma espada, trabalharam até de madrugada
Levantou a lâmina para o céu, e passou em seu poder
Forjou-a no fogo, e sua força foi crescendo
Disse com orgulho que o sangue dos lobos corre em suas veias
Sabíamos a quem cuidar
E eles cuidaram de nós
Juntos, tinham o poder
Juntos, tiveram a força
