Nimeta Haud

Ta langes siin varasel tunnil 
viimase ohke kaasa viis tuul 
Ei otsitud teda, see oli vaid 
üksikult ekslev juhuslik kuul 

Imestav "miks?" tardunud palgel, 
mis kahvatu koidupäikese kullas 
Pooleli sigarett jäi ja su elutee 
viimane puhkepaik võõramaa mullas 

Veel õhtul terviseid sooje 
välipostiga saatsid sa teele 
Tõotasid vanemail, armsamail neiul 
pea naaseda isade maale 

...julm kägu otsustas teisiti 
öösel, kui uinusid, kukkus sul` saatuse 
Raba veerel lihtne rist kääpal 
lõpetab viimase vaatuse