Ma olen saialõikaja kakskümmend neli H-s mu jaamaputka tuled silitavad prahti maas te viilu vahele ma sibulad ja liha laon ja naeratades samal hetkel teie elust kaon ses`t elust, mida aknaluugist hommikul või öösel näen, kui öine vahetus on küpsetada mul ei vahet tee, kui soovid, minult head kebabi saad ja minu pere uut etappi toetad papiga Ma tean ja ma tean ja ma tean, et see mida elame, see ongi ju elu ja ma tean , et ma pean olema tänulik nähes kõike, tean, hea on mu elu Ma olen saialõikaja, noatera peeglist näen paar libu, aferisti, mees, kel rong on viinud käe üks juhusuhe alaealine ja jooksev pedofiil ja nurgal eduka debüüdi torkab kõrri küüneviil ma olen saialõikaja, kord oma firma loon veel suurema kui putka see, mis veeringuid vaid toob veel jõuan rongile, et leida oma tõde ma luban, täna öösel olen sulle rõve Ja ma tean, ja ma tean ,ja ma tean, et see mida elame, see ongi ju elu ja ma tean, et ma pean olema tänulik nähes kõike, on hea minu elu Ahmed, ah medalil on teine pool vahel torkab, vahel poob Ahmed, ah medaleid kõik küll ei saa peab õnne olema Ahmed, ah medaleilgi sära kaob läigib vaid süda, veri taob ah medaleid ei väga vaja me kui iseennast leiaks me