Muld, minu puhta valge peo peal, muld.
Muld, sinitaeval pole piire, aga ahta pihu varjutab must muld.
Muld, aina vaatan ainsat peotäit, mida veel mu veri soojendab.
Oh muld.
Praegu veel püüan nii ahnet ma ja merehõngu.
Praegu veel usun et õnneämblik laotab lõngu.
Praegu veel korjan ööhämarike hõbehetki.
Praegu veel loodan et ees on palju rõõmsaid retki.
Praegu veel aiman neid sinitaeva kõrgeid tuuli.
Praegu veel tunnen kuis süda sunnib laulma huuli.
Praegu veel hingan ja kõnnin vaikselt mööda mulda, kuni jõuan koju, kust tagasi enam tulda.
Muld, minu puhta valge peo peal, muld.
Muld, sinitaeval pole piire, aga ahta pihu varjutab must muld.
Praegu veel püüan nii ahnelt ma ja merehõngu.
Praegu veel usun et õnneämblik laotab lõngu.
Praegu veel korjan ööhämarike hõbehetki.
Praegu veel loodan et ees on palju rõõmsaid retki.
Praegu veel aiman neid sinitaeva kõrgeid tuuli.
Praegu veel tunnen kuis süda sunnib laulma huuli.
Praegu veel hingan ja kõnnin vaikselt mööda mulda, kuni jõuan koju, kust tagasi enam tulda.
Praegu veel püüan nii ahnelt ma ja merehõngu.
Praegu veel usun et õnneämblik laotab lõngu.
Praegu veel korjan ööhämarike hõbehetki.
Praegu veel loodan et ees on palju rõõmsaid retki.
Praegu veel aiman neid sinitaeva kõrgeid tuuli.
Praegu veel tunnen kuis süda sunnib laulma huuli.
Praegu veel hingan ja kõnnin vaikselt mööda mulda, kuni jõuan koju, kust tagasi enam tulda.
