Elutu Olevik

Istudes pimedas küünalde valgel 
Nautides öö lähedust 
Mõeldes aegadest, mis iial ei pöördu 
Mälestustest, mis eales tuhmu 
Üksinda olles kustutan leegi 
Rahu tuleb aeglaselt silmesse 
Aeg jääb seisma, olevik kaob 
Ning teekond algab peagi teispoolsusse 
Oles iseenda saatuse valind 
Astudes tundmatule rajale 
Ehk leian nüüd hingerahu 
Depersioon ängistab mind