Vaata mind ja mine endast välja.
Sind lummab see, mis sa näed.
Sest sellist meest, kes näeks nii hea välja,
ei kohta ju iga päev.
Mu sinisilmad, mu hõbehääl,
mu sädelev intellekt -
see on vaid mulje, see on fassaad,
see on vaid väline efekt.
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.
See, mis on sees, olgu sees, olgu peidus me silme eest.
Sa näed vaid neid asju, mis silma
torkavad valusalt.
Sa ei näe neid asju, mis välja
ei paista kooriku alt.
Tillukesi augukesi
siiski täis on mu nahk.
Nendest välja purskab kusi,
okse, sperma ja pask.
Imbub välja sealt löga,
ennekuulmatut möga.
Higi, paska ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.
See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.
Ma ei taha, et keegi näeks,
mis on peidus mu sees.
Annaks jumal, et katki ma ei läeks,
siis kui minek on ees.
Mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sisikonda ja röga.
Ent kui lõhki ma ei lähe, sul jääbki nägemata see.
See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.
Löga, möga, röga. Löga.
