Melodraama
Ans. Andur
hallid müürid, külmad, vihmamärjad kuskil sügavuses keegi ootab mõtleb, vaatab ja ta ümmargused silmad teavad, täna pole mõtet loota ja kui jälle on öö käes jäänud vaid üksainus viis krigisema ta pähe ja kui jälle on öö käes jäänud vaid üksainus viis seda polegi vähe hallitavad ülevalt ta peedid katus sajab läbi sügiseti seespool seinu silmad teleriga helendavad katkemata kolmekesti