Üksinda hundina hulkudes
Kuukiirte needuses ja õnnistuses
Vastu tahtmist toodud inimkonna sekka
Oma tahtmiste kannul pandud murdma
Siis olen nagu metsaline
Ja mul pole antud täit aru, et mõista
Kes olen ma lõpuks, kas vaim või hunt
Hunt lammaste seas
Päev on nii valus, nii painav
Kui kõrvetav julmus
Hing ihkab hämarust vaikset
Ja lõputut üksindaolemist
...
Täiskuukeskpäeval
Süda ei vaiki, kuid suu küll
Kadunud tunded
Ilmuvad unesse, haihtudes taas
Varjude vallas
Kiskudes kõrkusi alla
Surmatud nõdrad
On elusid raisanud niikuinii
Siis olen nagu metsaline
Ja mul pole antud täit aru, et mõista
Kes olen ma lõpuks, kas vaim või hunt
Hunt lammaste seas
